Metsa ääres majas elas aastaid tagasi inimene. Kui ta surma-aastapäev tuleb, siis ilmus maja kohale  vikerkaar.

Oli kord üks kaar,

see oli vikerkaar.

Sellele inimesele meeldis maja lähedal asuvas metsas kõndida.

Talle meeldis seal käia,

ta nägi seal oma äia.

Ühel päeval kõndis see inimene suurele teele ja auto sõitis temast üle.

Eemal oli tee,

seal juures olid veed.

Selle inimese ema elas ka seal majas.

Ta ema oli tore,

mitte üldse kole.

Ema läks ujuma, aga ta läks nii sügavale, et uppus ära.

Ema läks ujuma

ja vette sukelduma

Jõgi oli väga sügav

ja oli tõesti igav.

Suure puu juures oli ema haud...

Ema uppus ära,

temast sai sära.

See oli suures metsas.

Haud oli metsa sees

kõrval nuttis mees.

Ta maeti suurde hauda ja talle toodi lilled.

Haud oli suur

ja lilli tõi tuul.

Ta koer igatses väga-väga oma perenaist.

Koer tal nuttis terve öö,

ta ei joond ja ta ei söönd

See koer läks otsima oma perenaist ja ta leidis kitsed.

Koer kuulis kitse kaja

ja ta jooksis ümber maja.

Ja ta leidis endale sobiva perenaise.

Koer leidis perenaise kes sobis hästi,

tal maja valvata kästi.

Leht on ilus,

nagu kaunis täht puude vilus.

Uue perenaise õues olid lehed, mis on väga, väga ilusad ja tuletavad talve ja armsaid perenaisele.