Ühes paksus metsas elas üks vana nõid.

Ta elas ühe suure kuuse all künka otsas.

Elas nõid kuuse all,

suur oli nina tall.

Talle meeldis süüa seeni, mis olid kollased.

Need kasvasid lehtede all.

Seened tal olid kollased,

lehtede all mullased.

Ühel õnnetul päeval tulid metsa puuraiujad. Nad võtsid kõik puud maha.

Metsa ümbrus oli kole ja palju koli.

Ainult nõia kuusk jäi püsti. Nõid oli õnnetu, sest tema mets võeti maha.

Mets võeti maha,

see oli väga paha.

Paari aasta pärast oli mets tagasi kasvanud ja nõia kuusk oli suurim puu metsas.

Nõia kuusk seisis ikka veel seal,

suure künka peal.

Oli üks koer ta oli nõia oma. Nõid oli paha. Nõid ei hoolitsenud ta eest mitte kunagi. Nõial oli palju raha! Nõid ei lasknud koera tuppa ka, kui õues oli halb ilm.

Nõid ise paha, paha

ja tal oli palju raha.

Koerale meeldis ka mäest alla lasta. Ta käis iga päev liugu laskmas.Ta mängis kõik päevad mäe peal.

Ostis koera üsna noore, mäest see alla sõitis koorel

Saabus pime öö ja koer oli ikka õues.

Koer kord kukkus jääprakku ja nõid ei lasknud teda tuppa

Koer nägi õues tibu, kelle pere armastas ainult tema õdesid ja vendi.Tema pere hülgas ta.Koer ja tibu said sõpradeks.

Ükskord nägi ta väikest tibu,

tema oli väga kribu

Koer kõndis metsas ilma nõia lubata aga ta armastas oma väikest sõpra tibu.Oma armatusega  sai oma sõpraga jagada.

Koer oli kurb,

aga jagas armastust sõbraga.