This book was created and published on StoryJumper™

©2015 StoryJumper, Inc.   All rights reserved.

Publish your own children's book: 

www.storyjumper.com

LABELLE JA PLIIATSI SEIKLUSED

Elas kord pliiats, keda ei kasutanud keegi, ja ta pidi olema koguaeg ainult 

pinalis. Teda ei võetud kunagi välja, ega kirjutatud temaga.

Ta oli pidevalt üksi kõige all pinalis, muidugi oli ta kurb, isegi nuttis natukene.

   Pinali omanik, Labelle oli lühikest kasvu, pikkade sirgete juustega 7aastane 

pisike tirts, kellele meeldis väga õues sõpradega mängida ja raamatuid lugeda. 

Kuid ükskord Labelle oli kurb ja nuttis, sest tema pinaliga mängiti, visati vastu 

maad, ja lõhuti.

Pliiatsi suust kostusid hääled:,,Ai, ai, mul on valus!'' 

Labelle muigas ja mõtles, kes küll seal pinalis on, ta mõtles, et on tänu oma 

nutmise peale ise hulluks läinud, kuid ta mõtles ikkagi sinna pinalisse vaadata, 

ta eksis, seal oligi see sama pliiats, kes oli peaaegu katki.. Labelle otsis ruttu 

liimi ja teipi.

  Kui pliiatsiga oli umbes kõik korras. Hakkasid nad jutustama, Labelle võttis 

pliiatsi kätte ja hakkas aga pärima.Labelle päris, kuidas see võimalik on, ja 

kuidas ta seda suudab.

Pliiats vastas, et see on tõsi, ja iga inimene seda ei suuda, temal on eriline 

võime. 

Labelle oli hämmastunud. Labelle veel küsis pliiatsi käest, et mis ta päris nimi 

on?

Pliiats vastas:,,Cassandra'' 

Labelle oli vaimustuses, kui ilus nimi pliiatsil oli. Cassandra palus, et ta 

pliiatsit ei kasutaks, et nad oleksid suured sõbrad, ja et Labelle ei räägiks 

Cassandrast midagi teistele lastele. Labelle lubas talle seda.

  Järgmine päev koolis olles, ta koguaeg mõtles Cassandrast ja nende 

sõprusest. Tal tekkis koguaeg kiusatus sellest kõigile rääkida. Kuid ta 

seda ei teinud. Koolipäeva lõpus võttis jälle Labelle Cassandra pinalist 

välja.

  Nad rääkisid pikalt nende sõprusest, rääkisid mis on pliiatsi 

lemmiktegevused, talle meeldivad ramatud, jooksumängud, 

nuputamismängud jne. 

  Saabus nädalavahetus ja nad läksid koos veekeskustesse, loomaaeda 

ja nad tegid palju muud huvitavat. 

  Saabus õhtu, kui hakkas minema pimedaks ja nad pidid koju minema. 

Kui nad koju jõudsid, siis nad sõid natuke, rääkisid juttu, ja siis heitsid 

nad magama, sest oli ju väsitav päev. Labelle tegi mõnusa aseme 

pliiatsile, pliiats magas Labelle enda kõrval, sulelise pehme padja peal.

Ja nii nad koos uinusid, ja peagi nad mõlemad magasid magusat und.

Kui hommik kätte jõudis ei olnud neil midagi plaanis. Labelle tegi neile 

pannkooke hommikuks, nagu te vist juba aru saite pliiats sõi kõike. Peale 

küüslaugu ja sibula, neid komponente ta vihkas..

  Kuid saabus päev mil ta pidi minema poodidesse šoppama, ning endale 

riideid ostma. Pliiats valis endale kõige ilusamad riided,

mõnusa siidise topi, ja kena täpilise seeliku, ta oli selles riietuses imekena 

tähendas Labelle. Muidugi ostis pliiats ka Labellele riideid, nimelt imeilusa 

seeliku ja pikakäistega valge pluusi. Nad mõlemad olid megakenad, kuid miks 

pliiats käis riideid ostmas?

  Põhjus selline, et nad pidid Labellega koos minema õhtul ballile. 

Nad nägid imekenad seal välja, ja nad olid kõige ilusamad ballil.

  Kuid ükskord kui Labelle sõi rahulikult, kutsus tema vanune ilus poiss teda 

tantsima.. Pliiatsit muidugi kaasa tantsima ei võetud. Kuid ka pliiatsit kutsuti 

peagi tansima. Nad viibisid ballil pooleööni ja jutustasid oma kaaslastega. 

Kui nad oma kaaslastega pole juhuslikult tülli läinud, elavad nad 

elulõpuni õnnelikult koos :)

LOO LÕPP! :)

You've previewed 9 of 15 pages.

To read more: