This book was created and published on StoryJumper™

©2015 StoryJumper, Inc.   All rights reserved.

Publish your own children's book: 

www.storyjumper.com

:)

ಠ‿↼

Sorry, kogemata kustutasin ära, teen varsti 

uue.

Küll on hea olla haige! Nii mõtlevad paljud, kes 

pole ise hetkel haiged. Aga kui juba kord 

haigeks jääd, siis pole enam üldse mõnus. 

Mõned muidugi arvavad, et on ju vahva, sinu 

eest hoolitsetakse, ei pea koolis käima ja saab 

voodis mõnuleda. Kuid tegelikkus pole nii 

roosiline. Tegelikult sunnitakse sind voodis 

püsima, ei lubata midagi teha, pidevalt pead 

võtma rohtu, kõik kooliasjad peab millalgi järgi

õppima, palavikuga peab kraadima ning telekas 

ja arvuti, rääkimata nutitelefonist ja 

tahvelarvutist on keelatud. Lisaks on raske 

kuidagi sõpradega ühendust pidada ja ilma 

nendeta on IGAV...

 Minu arust on haigeks olemise parim külg see, 

kui saad aru, et tervena on tegelikult palju 

parem olla. Lisaks on väga tore peale haigust 

jälle koos sõpradega suhelda ja tegutseda! 

Tõeline sõber on tõesti kallim kui kuld. See on 

küll ütlus, aga see on ka tegelikult tõsi. 

Parimaid sõpru ei vahetaks kellegi vastu.

  Sõbrad aitavad sul näiteks koolitöid teha, 

räägivad sinuga ilusti ja nendega on pea alati 

tore. Sõpradega on tore mängida. Sõber 

lohutab sind kui oled haiget saanud. Sõber jääb 

alati sinu sõbraks, isegi kui tema või sina kolite. 

Ilma sõbrata on olla igav ja kurb.

  Vahel võib sõbraga tekkida ka tülisid. See on 

väga kurb, kui tülitsed oma heade sõpradega. 

Kuid tõeliste sõpradega lepitakse õnneks 

tavaliselt väga kiiresti. Aga kui ka 

taassõbrunemine võtab veidi rohkem aega, siis 

lõpuks saad tavaliselt hea sõbra tagasi või 

parema asemele. Ja see ongi kõige tähtsam.

  Sõbrad võivad elada ka sinust väga kaugel. 

Võibolla oled sa teda vaid korra näinud. Kuid 

tea, et tõeliste sõprade vahel pole vahel kõiki 

meeli vaja. Sa võid alati siis oma sõbrale 

helistada või sõnumi saata.

  Su parim sõber ei pea alati ka inimene olema. 

Koer, kass või ükskõik milline teine 

lemmikloom, kes ei pruugi isegi Sinu oma olla, 

võib samuti olla tõeline sõber. Paljudel, kellel 

pole inimestest sõpru, ongi ainsaks kaaslaseks 

lemmikloom.

  Ja kui tõesti ükskord tuleb sul valida, kas anda 

ära kogu oma raha ja väärisasjad või reeta oma 

parim sõber, siis mis Sina teeksid?

  Elas kord ühes suures talus Kaarel. Ta oli 

tavaline 12- aastane koolipoiss ja talle meeldis 

väga lugeda. Tema parimaks sõbraks oli 11- 

aastane naaber Tim. 

  Ühel hilisel õhtutunnil tahtis Kaarel minna 

Timile külla. Kuid ema ütles, et on juba liiga 

hilja. Ka Kaarelile kippus juba uni silma. Siis 

otsustas poiss, et hommik on õhtust targem. 

Seejärel läks poiss magama.

  Hommikul hüppas ta voodist välja, sõi kähku 

söögi ja tänas ema maitsva toidu eest. Ema 

mõtles rõõmsalt: ''Tore, saingi tollle toidu nüüd 

õigesti valmis. Selle valmistamiseks kulus mul

terve õhtu. Kuidas töö, nõnda palk''.

  Kaarel jooksis rõõmsalt Timi ukse taha. ''Tere 

hommikust!'' teretas Kaarel Timi. ''Lähme õue 

onni ehitama ning pea meeles, et kes ei tööta, 

see ei söö!''

  ''Aga lähme siis!'' ütles Tim ja nad hakkasid 

metsa poole astuma. Teel karjus mingi suvaline 

joodik neile: ''Minge p**si, te igavesed mendi 

p**ed!'', mille peale karjusid Kaarel ja Tim talle: 

''Kes teisele nime annab, see ise seda kannab!''

  Mõne aja pärast nägid sõbrad, kuidas orav 

sooritas uskumatu hüppe: ühe kõrge puu 

otsast

teise puu alumisele oksale. Poisid unistasid, et ka 

nemad saaksid selliseid hüppeid teha. Ja siis olid 

nad juba kohal.

''Nii,'' ütles Tim ''oleme kohal. Mida külvad, seda 

lõikad, nii et hakkame tööle!''

  Alguses kandsid poisid kokku erinevaid oksasid ja 

panid need püstkoja kujuliselt kokku. Siis panid 

nad lahtised kohad kinni väiksemate okste ning 

sambla ja lehtedega. Ka põranda vooderdasid nad 

lehtede ja samblaga. Kui nad valmis said ja 

tulemusega rahule jäid, siis olid nad üsna väsinud.

 ''Töö kiidab tegijat,'' alustas Kaarel, ''loodetavasti

You've previewed 14 of 22 pages.

To read more: