Mina olen Otto Tiit.

Mulle meeldib suvel ujuda ja matkal käia.

Koolis mulle kõige rohkem meeldib inglise keel , matemaatika , kirjandus ja eesti keel.

Vahetundides meeldib mulle sõpradega rääkida.

Minu klassijuhataja on Heili Ago .

Vabal ajal ma käin ujumistrennis.

Ma unistan , et ma saan endale kunagi koera

Koolikaks

Jälle on käes kool,

eelmisest aastast jäi meelde vaid pool.

Kooliteel mul hirm tuli nahka,

äkki koolis mõne kahe krahman.

Aga koolis polnud kahest juttugi,

tuli hoopis viis nii mõnigi.

Veerand sai läbi ruttu,

koolist tõmmata võis uttu.

Pinalite väike seiklus

Elas kord üks Roheline pinal, kelle elu oli igav nagu naaberpinali oma. Hommikul kotist välja , päeval võetakse värvipliiatseid ja pastapliiatsit välja ja pannakse tagasi, õhtul jälle kotti kuni järgmise hommikuni. Ükskord hommikul laual , küsis Roheline pinal igavusega naaberpinalilt: 'Kas sul juba igav ei hakka?' Naaberpinal vastas sama tooniga : 'Muidugi on mul igav , kuid inimestele oleme kasulikud, sellepärast me siin oleme.' Siis helises kell ja neljakümne viie minuti pärast küsis Roheline pinal jälle:'Äkki hüppaks sellest aknast välja ja läheksime seiklema? Mida sa sellest arvad?' Naaberpinal mõtles natuke ja ütles oma arvamuse:'Olgu pealegi!'

Kõigepealt hüppas naaberpinal Rohelise pinali lauale ja sealt nad hüppasid koos aknast välja. Nad mõlemad potsatasid lume sisse. Naaberpinal nüüd pärima:'Kuhu me nüüd läheme?' Roheline pinal võttis välja pastapliiatsi ja ütles:'Ma panen selle pastapliiatsi pöörlema ja sinna, kuhu esiots seisma jääb, läheme! ' Seejärel pani Roheline pinal pastapliiatsi pöörlema. Esimene kord näitas kooli poole , teine kord täpselt sama. Roheline pinal hakkas vihastama :'See on mingi neetud pastapliiats! Kui kolmas kord näitab kooli poole, peame tagasi minema!' Jaa siis ta pani selle kolmandat korda pöörlema ja see näitas metsa poole. Naaberpinali ja Rohelise pinali rõõm oli nii suur et nad hakkasid tantsima. Peale tantsu nad suundusid metsa.

Nad kõndisid pikka aega , kuni lõpuks jõudsid nad metsa äärde. Naaberpinal jälle:'Mida nüüd teha?' Roheline pinal vastu:'Meil oleks vaja kuskil elada. Ehitame maja!' Nad läksid metsa ja otsisid maja ehituseks vajalikke asju. Nad ei teadnud , et seal on selline asi nagu ''onn'' ja nad muudkui otsisid ja otsisid. Lõpuks tuli õhtu ja pinalid väsisid ära. Roheline pinal kukkus pikali ja ütles väsinult:'Ma olen nii väsinud sellest otsimisest, äkki otsime järgmine päev edasi?' Naaberpinal oli sellega nõus. Roheline pinal tõusis üles ja märkas väikest jäämäge jõe kõrval ja sõnas : 'Vaata ma leidsin koha kus magada!' Nad mõlemad hüppasid mäe peale ja jäid magama silmapilkselt. Nii nad magasid natukene kui järsku libisesid mõlemad jõkke. Jões oli külm ja nad ärkasid üles. Naaberpinal hädaldas:'

Appi, me libisesime jõkke!' Roheline pinal vahtis hirmunult ringi, kuid ei leidnud midagi kust kinni haarata. Nii nad sõitsid jões 12 tundi enne kui keegi neid jõest välja võttis. Neid viidi mingisse majja ja pandi kuivama. Roheline pinal ütles :'See maja tundub sama, kuhu mind esimest korda viidi!' Järsku ta märkas oma omanikku. Ta sai nii rõõmsaks, et oleks peaaegu karjuma hakkanud, kuid nad oli ikka veel väsinud jäi ta kohe koos oma naabriga magama. Nad mõlemad ärkasid koolilaual üles. Roheline pinal sosistas Naaberpinalile:'Rohkem me enam siit aknast välja ei hüppa!' Naaberpinal nõustus temaga ja nii nende elu läks edasi.