Elas kord üks mees, kelle ainsaks sõbraks oli Austraalia kolli nimega Benji. Mees oli väga vaene ja see võisgi olla põhjus, miks sellel mehel polnud ühteki teist sõpra.

Ühel päeval, kui mees ja Benji õue jalutama läksid, tõmbas Benji end rihmast lahti ja jooksis metsa. Mees jooksis Benjile järele. Kui mees lõpuks metsa jõudis, nägi ta Benjit, ajaleht suus.

Mees võttis ajalehe enda kätte ja hakkas seda lugema.

Ajalehes oli kuulutus: " Härra Vaher on teadmata kadunud!"

Benji vaatas mehele otsa. "Mis sa arvad, et mina peaks härra Vahtra üles otsima?"küsis mees ja puhkes naerma.

Benji ajas kõrvad kikki ja hakkas haukuma.

"Mina ei leiaks teda kunagi üles!"lausus mees ja haaras taas Benji kaelarihmast kinni.

Benji ei olnud nõus mehele järgnema. Mees ohkas ja lausus: "Mis ma küll sinuga teen Benji?"

Mehel oli seda raske teha, kuid ta viis Benji varjupaika, sest too ei saanud Benjist aru.

Juba varjupaiga värava juures tuli mehele vastu üks varjupaiga töötaja. "Tere! Kas te tulite pügama?"küsis varjupaiga töötaja.

"Seekord mitte,"vastas mees. "Ma tahan ta varjupaika panna!"

"Sellise ilusa koera varjupaika?"ehmus töötaja. Mees noogutas pead.

"Noh okei siis,"ütles töötaja ja viis Benji väliskennelisse.

Kui mees juba väravast lahkus, jooksis Benji värava juurde, pani om käpad võre peale ja kukkus haukuma. Mees heitis veel viimase pilgu Benjile ja ütles vaikselt: "Headaega semu...."

Päevad möödusid. Päevadest said nädalad ja nädalatest kuud. Iga päev Benji istus võre ees ja ootas oma peremeest. Ta oli juba oma ootamisega lootust kaotamas, kuid äkitselt nägi ta võres auku ja veel suurt auku. Ta ukerdas august välja ja hakkas oma peremehe majakese poole jooksma. Kohale jõudes istus ta ukse ette ja hakkas ust kraapima.

Uks avanes, aga see ei olnud Benji peremees, see oli mingi pika kleidiga plika, kes ütles: "Issand, kui armas kutsa! Aga kui haisev kutsa!"

Ta ajas Benji minema ja põni kõvasti ukse kinni. Benji kõndis kurvalt metsa. Metsas jahtis Benji mitmeid päevi jäneseid, aga varsti see lõbu lõppes.