Mina

Õlgadelt voogab alla pikk, tumepruun juukse pahmakas, vastandiks mu enda lühiksele pikkusele. Hallikad sinised silmad hüppavad mööda raamatu lehekülgi, kui pea vaikselt muusika rütmis kaasa liigub. Kolmveerand asjadest minu riidekapis on mustad ja kui vaatad sisse, oleks justkui tunne nagu jõllitaks musta auku.

Vabal ajal võib mind leida tantsupõrandalt, nina raamtus või lihtsalt muusika saatel ringi hüppamas.

Suust kukub tavaliselt sarkastilist juttu. Nii irooniline ja sarkastiline on mu kõnelenud mõtted, et mõni võibki mõelda: "Issand kui jube." Ega ma seda eitada ei saa: ma võin kohati mõne rohkem õela nalja visata, kui mõni teine teeks. Aga huumorisoon, vahet pole kui must, on tavaliselt hea asi. Kuid kui asi läheb lohutamiseks, minu poole ei tasu vaadata. Selles olen ma umbes sama hea kui

sujumises...ja ma ei oska ujuda.

Suhted klassikaaslastega on loodetavasti korras. Eks minul klassivanemana peavadki olema, teistmoodi oleks juba raskem. Tüdrukutega käib ikka rohkem läbi, kui poistega, aga eks see üllatav ju pole.

Kuidas koer külale, nõnda küla koerale ehk nii nagu mina suhtun nendesse, suhtuvad nemad minusse ja kasutaks sõna hästi või normaalselt. Eks igaühel on oma arvamus ja õigus sellele, siis ei saa mina kuidagi kellegi arvamust minust muuta, kui just mitte ennast muuta. Kompromissid, aga on juba omaette asi.

Ka minu suhtumine teistesse töötab sama loogikaga ja minu arust on meie klassi sattunud üks mõnus kamp vanderselle. Togimist ja ütlemist on ikka ja ega ilma selleta ei saa ka.

Minu suhted on iga mu viie pere liikmega erinevad. Emaga me saame väga hästi läbi ja muusikat on alati tore koos kuulata, põhjuseks lihtne fakt, et meil on sarnane

muusikamaitse. Isalt olen saanud oma ninatarkuse ja detsembris on tore koos "Visa hinge" kella üheni öösel vaadata, sest mida muud teed sa oma 13. aastase tütrega imelisel jõuluajal. Vanema õega ei suuda me muud moodi suhelda, kui lihtsalt üksteisele ära panna ja küsida "Kas on soovi sellele haavale, plaaster peale tõmmata?" Väiksema venna jaoks olen ma juba õpetajaks ja igakord kui kutsub mind appi, jookseb peast läbi mõte "Miks ma 3. klassis kooli otsas vingsuin?"