Meil ukse ees lainetab meri,

käib alla ja ülesse;

siin laine lainet ajab,

küll taga järgesti.

Siin lainetab rukkiväli

kuldlaineid mu õue all.

Ja isa, ema ja käli

nad vaat'vad väraval...

Mu üle Eesti taevas

on nõnda sinine

ja Eestimaa päike paistab

nii selgesti, nii soojasti.

Ütle, kas süda ei ole siis meri,

täis tunnete uppuvaid laevu;

kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri

külvame, lõigates vaevu?

Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus.

Tuul julgustav juukseid sul silus.

Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus.

Elada siiski on ilus!