This book was created and published on StoryJumper™

©2015 StoryJumper, Inc.   All rights reserved.

Publish your own children's book: 

www.storyjumper.com

 Valentina astus oma tuppa, kus teda tervitasid 

lumivalge voodi,helesinised kaardinad ja ta koer Nora.

"Hommikust tütruk." sõnas ta oma voodi poole mines 

ja koera kaisutates. Tema aga lihtsalt haukus vastu.

"Tule nüüd, lähme   ja vaatame kas Jasmina on üleval.

Siis saame minna turule." nad läksid Valentina toast 

välja kööki kus nad leidsid Jasmina nõusid pesemas.

"Hommik Val, kas sa tahad veel midagi söökiks?" küsis 

ta lõppetates nõude pesu. "Ei, ma tahtsin sinu ja 

Noraga minna turule." vastas ta õnne täis. "Kas tõesti? 

Ma ei tea mida su ema selle kohta ütleb. "Peale 

hommiku sööki ma küsisin ta käest ja ta lubas!" "Noh, 

ma ei tea...aga olgu pealegi lähme." Nad väljusid 

majast ja läksid jala küla poole.

Turul oli palju inimesi kes müüsi oma kaupa. Piima, 

juur-puuvilja, mune ja muid asju. Ühel lettil olid 

kaelakeed ja sõrmused. Valentina palus Jasmina käest 

endale midagi osta. "Ainuld siis kui se pole liiga kallis" 

tähendas ta. Kui Valentina letti juurde jõudis siis jäi 

talle silma üks kaelakee mis oli hõbe ja millel oli ühe 

kutsika pilt. Valentina ostis kaelakee ära ja läks tagasi 

Jasmina juurde. Ta lootis et se kaelakee näitab kui palju 

ta oma lemmik loomast hoolib. "Val, se kaelakee on 

imeilus!" hüüdis ta kaelakeed nähes.

Kui nad tagasi koju jõudsid siis Valentina ema Alice oli 

trepi astmel ja ootas neid "Valentina Rosalye! Siin sa 

oled, ma olen sind terve päev sind taga otsinud! 

Jasmina sa peaksid teadma et Roselyed ei tohi ilma 

minule ütlemata majast ära viia!" Hüüdis ta vihaseld.

Jasmina vaatas Valentina poole ja mõistis et laps oli talle 

valetanud. "Minu vabandused proua. Ma tahtsin preili 

Rosalye ainuld endaga turule tuua. Ma luban et se enam 

ei juhtu.""Parem oleks, tule nüüd Rosalye su muusika 

õpetaja ootab sind." kutsus ta oma tütard.

 "Nora sa ei tea kui palju ma vihkan oma muusika õpsi! 

Kõik peab olema täpseld õige!" kurtis ta oma koerale 

peale pikka päeva "Ma olen nii väsinud et ma lähen kohe 

magama ja ei söö mite midagi, head ööd."

lõpetas ta oma lause ja jäi kohe magama.

Õhtul hilja kui kõik juba olid magama jäänud, oli selge 

ja tähine taevas. Valentina kaelakee hakkas järsku 

õrnald helendama, terve tuba oli tähti täis mis keerlesid 

Nora ümber. Langevaid tähti oli näha aknast

mööduvas. Nii se kõik kehtis, kuni hommikuni.

 Päikeese paiste paitas õrnald Valentina pead, tütruk

 ärkas oma magusast unest üles ja nägi oma koera 

enda kaisus. "Hommik Nora, loodan et magasid        

hästi." ütles ta pool uniseld "Hommik sullegi Val!" 

vastas koer vastu. Valentina hüppas voodise püsti 

karjudes. "Kuidas sa saad räägida!? Sa oled ainuld 

koer!!" "Oot, oot...sa saad minust aru?! Kuidas?" küsis 

koer vastu.

"Ma ei tea, aga kuna sa saad räägida siis ma arvan et

see peab olema mingi sugune maagia." mõtles 

Valentina "Nii et lihtsald nautime seda aega mil sa saad 

räägida. Nii räägi mulle sellest mida sa oled tahtnud 

mulle tükk aega räägida." nii siis see kõik lõppeb. 

Valentina parim lemmik loomast koer saab kuidagi 

räägida. Huvitav kuidas? Mida sina arvad kuidas saab 

Nora räägida?

You've previewed 9 of 15 pages.

To read more: