This book was created and published on StoryJumper™

©2015 StoryJumper, Inc.   All rights reserved.

Publish your own children's book: 

www.storyjumper.com

 Ühel suvel ma olin oma sõbraga metsas, meil on seal 

üks puumaja, mille taga on meri.

 "Kuidas oleks kui lähme mere äärde." küsis mu parim 

sõber Anna.

"Ma ei tea, äkki on vesi külm või näiteks et mu vanaisa 

sõidab mööda ja palub meil veest eemale hoida." 

vastasin ma kartvald, kui me suveks siia tulime siis mu 

vanaisa ütles et me ei läheks ujuma ilma täiskasvanuta. 

"Jah aga me ainuld lähme selle suure kivi otsa ja 

mängime piraate kes on merel!" hüüdis ta rõõmsald. "Ja 

pealegi, mul on tunne merd vaatata ja päikese loojangut 

näha." lausus ta unistavald. "Noh, olgu lähme siis 

pealegi." andsin ma lõpuks alla. Anna on ikka mu sõber 

ja mulle kallis.

 Kui me mere äärde jõudsime siis oli näha meie lemmik kivi, mis 

on umbes karu suurune ainuld et hall ja kivi kõva. Ma ei tea kui 

kaua me seal mängisime või mis juhtus aga järsku kukkus Anna 

võssa ja sai ussi käest hammustada. Ma aitasin ta tagasi kivi 

peale ja palusin tal maha rahuneda. "Mida me nüüd teeme?" 

lausus ta pisar silmas. "Ma võiksin minna oma vanaisa kutsuma." 

ma pakkusin "Ei! Ma ei taha siin üksi olla ja vaata vaid, päike on 

varsti kadunud." jätkas ta ikka veel nuttes "Rahune maha, kui sa 

rabeled või oled närvis siis mürk liigub rohkem, aga kui sa oled 

rahulik siis see liigub aeglaseld." ma proovisin teda maha 

rahustada "Ma siis helistan oma vanaisale ja ütlen et ta tuleks 

siia sind aitama ja meid peale võtma." ütlesin talle kindla pilguga. 

Ta nõustus ja ma helistasin vanaisale, me ootasime kusagil kolm 

minutit kui lõpuks ta kohale jõudis.

 "Nii, Anna näita mulle kust sa hammustada said?" küsis ta 

rahulikuld "Vasakust õlast, kas minuga saab kõik korrda?" 

kostus läbi pisarate. "Muidugi!" hüüdis mu vanaisa naerdes. 

"See on ju nastiku hammustus! Tema hammustus ei ole 

mürgine, vaid hakkab tunne seda kratsida!" oli vanaisa ikka 

vell nalja täis. 

 Nii lõppes minu Ja Anna hammustuse lugu. Ma õppisin et 

sõber on kallim kui kuld. Ja seda ei saa asendada.

                               Vanasõnade kokkutulek

Vanasõna Ära hõiska enne õhtut läks oma sõbra Hommik on õhtust 

targemale külla. Täna nad pidid korraldama vanasõnade kokkutuleku. 

Külalistele on ka kutset saatetud, kutsutud on: Laisal päev pikk, Silm on 

hinge peegel, Töö kardab tegijat, Hirmul on suured silmad ja Silm on 

hinge peegeli õde Silm on südame aken. Iga viie aasta tagant kaks 

vanasõna peavad tegema vanasõnade kokkutuleku. Kui kõik olid kohal 

hakkas Silm on südame aken esimesena rääkima ''Mu aknad! Täna on 

meil 50. vanasõnade kokkutulek, täname Ära hõiska enne õhtut ja 

Hommik on õhtust targemat selle korraldamise eest.'' lausus ta pehmel 

toonil. ''Tegijad olevat ajaga seotud ega? Kust neil võis seda tööd aja kõrvale 

jääda?'' küsis siis Töö kardab tegijat. ''Aega meil küllaga! Ei tohi hõisata enne 

õhtut muidu ei saagi valmis!'' vastas siis Ära hõiska enne õhtut.

''Tal õigus. Ega ikka hommikul alustada ja kes teab jõuad siis õhtuks 

valmis!'' lisas Hommik on õhtust targem. ''Jah, ega minu silmad on 

selleks tööks liiga hirmund.'' sosistas Hirmul on suured silmad. ''Kui minu 

peegel ei oleks oma silmaga südame aknase koguaeg vaatanud siis 

oleksin mina ka teinud vaimustava kokkutuleku.'' ütles Silm on hine 

peegel solvunud ''Ma ei vaatanud oma südame aknast sisse! Ma 

valmistasin toitu!'' vaidles Silm on südame aken vastu. ''Ah mis te nüüd! 

Mina ikka pigem laisklen oma pikkal päeval.'' naeris Laisal päev pikk 

teiste üle. Ja kus siis hakkasid kõik vaidlema ja lobisema. Üks karjus üle 

teise, keegi tegi tööd ja keegi laiskles. See oli tõesti üks naljakas ja 

vahva kokku tulek.

You've previewed 9 of 15 pages.

To read more: